Neli aastat tagasi sai tänu Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetusprogrammile hoo sisse toetusmeede, mis oli mõeldud Eesti väikelinnade muinsuskaitsealadel asuvate hoonete restaureerimiseks ja avalikku kasutusse võtmiseks. Teiste seas toetati ühte Kuressaare linna vanimat hoonet, Amante maja, kus nüüdseks tegutseb kogukonnakeskuseks olev kohvik. Muinsuskaitse aastaraamatus kirjutasid omanik Kati Mäekallas ning restauraatorid Kati Männik ja Teele Ülesoo maja loost lähemalt.
Tolli 4 on Kuressaare üks vanimaid maju, mille kivimüüride ehitusaeg ulatub Rootsi aega (17. saj teine pool). See on üks kümnest hoonest Kuressaares, mis jäi põhjasõja ajal 1710. aastal Vene vägede rüüsteretkel maha põletamata – ülejäänud linnamajad hävisid. Teised Kuressaares 17. sajandist säilinud hooned, nagu turuhoone, vaekoda ja raekoda, on kõik mälestised.
Hoone oli algselt jõuka linnakodaniku elamu. Maja on kuulunud Kuressaare kullasseppadele Conraditele ja Stichelitele; Saaremaa majanduskomissar Peer Anton von Güldenstubbele; Dellingshausenite ja Kohl’de perekondadele ning Vene kroonule, kes kasutas seda tollimajana. Kahe ilmasõja vahel töötas hoones tolliamet ja Nõukogude aja lõpuni oli seal Kingissepa rajooni rahandusosakond. Alumine korrus oli jaotatud kümmekonnaks kabinetiks, ülemisel korrusel olid Nõukogude ajal ametnike eluruumid.
Foto: Valmar Voolaid
Amante maja renoveerimist alustati 2021. aastal viimistlusuuringutega. Uuringute tegijad osaühingust Virk said Tartust Saaremaale sõita palju kordi. Tänu neile on Tolli 4 ainus teadaolev hoone Kuressaare vanalinnas, kus on eksponeeritud rootsiaegsed viimistluskihid. Tavapärase mõne leiu asemel oli maja täis põnevaid üllatusi, millest olulisemaid uuriti ja eksponeeriti. Mõningad leiud jätsime järeltulevatele põlvedele avastamiseks peitu. Leide oli sedavõrd palju, et viimistlusuuring tuli väga mahukas, 90 lehekülge pikk.
Maja oli eelnevalt umbes 20 aastat tühjana seisnud. Ehitise seisukord oli sedavõrd kehv, et restaureerimiseks vajalik investeering ületas ratsionaalsuse piiri. Visioon retriidi- ja puhkekeskusest seisis ootel 18 aastat.
Tänu Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetusprogrammile „Muinsuskaitsealad ajaloolistes linnakeskustes“ õnnestus Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu saada toetust maja restaureerimiseks. Projekt pealkirjaga „Holistiline elustiilikeskus“ sai võimaluse elule ärgata. Kuna projekt ise oli paberile pandud 2019. aastal ehk enne koroonaaega, tekkis toetusele positiivse vastuse saamisel palju kõhklusi: kas üldse projektiga edasi liikuda, kuna maailm ja majandusruum oli nii palju muutunud. Projekti algideed muutusid seetõttu veidi.
Muinsuskaitsja ja ajaloohuviline, suurepärane arhitekt Mihkel Koppel visandas parimal moel paberile kõik vajaliku ja Winestro OÜ tõelised meistrid on selle maja taastamisse pannud oma hinge. Iganädalased koosolekud olid väga tasakaalukad ja üksmeelsed, kuna kõikide osaliste armastus arhailiste materjalide ja hoonete vastu oli ühine.
Et toetusraha eesmärk oli väikelinnade vanalinnu elavdada, leidis see investeering täiusliku väljundi. Amante maja on loodud, et pakkuda kogukonnale toredat kooskäimise kohta. Majas tehakse erinevaid teraapiad ja koolitusi; toimuvad ringid, näitused ja kontserdid; olemas on kohvik ja ööbimisvõimalus. Amantes jätkub nüüd uue katuse all ja rohkemate võimalustega töö, mida on tehtud juba palju aastaid.
Foto: Valmar Voolaid
Miks Amante? Nimeotsingud kestsid paar aastat ja õige nimi ilmutas end alles kuukene enne kohviku avamist maja esimesel korrusel, juunis 2023. Soov oli nimetada maja nimega, millel ei ole meie keeleruumis tähendust, et oleks võimalik see tähendus inimeste teadvusesse ise luua. Arhitekt ja ajaloolane pakkusid välja nimesid maja ajaloost lähtuvalt. Selgus, et on valida vaid meesenergias, tugevateja n-ö kandiliste nimede hulgast, aga ei ole midagi naiselikku. Ajalooürikutes ei ole kirjas ühegi naise nime, kes aastasadade jooksul on selles majas kodusoojust hoidnud. Nii leidsimegi, et Amante, mis tähendab armastatut, võiks sümboliseerida kogu seda naisliini, kes on elanud, töötanud, armastanud ja olnud armastatud selles majas. Seda enam, et maja ise kannab väärika vanadaami olekut.
Viimistlusuuringud
Kati Männik ja Teele Ülesoo, restauraatorid
Tolli 4 majas konserveeriti ja eksponeeriti seinamaalingud ja tapeedid seitsmes ruumis kokku kaheksal seinal. Hoone on ehitatud mitmes etapis ja viimistluskihte on kümneid. Muuhulgas on hoone välisseintele 18. sajandi lõpus lisatud sissepoole õhuvahe ja plangutus, mille peal on hilisemad viimistluskihid. Varasemad kihid jäid plangutuse taha tulevastele põlvedele avastamiseks.
Hoone kõige vanemad viimistluskihid on kahes suuremas saalis, kus seinu on katnud suur maalitud tahveldis, mille alaosas on hallikates toonides illusoorse karniisiga lõppev lambrii. Lossipoolses ruumis on maalitud tahvlid seest helesinised, hoovipoolses ruumis kollased. Pole kahtlustki, et tegu on sama meistri tööga. Mõlema ruumi siseseintel olid maalingud säilinud üle meetri laiuse paanina. Puhastamisel lähtusime sellest, et maaling oleks pealmistest kihtidest selgelt eristatav. Lahtine värv ja erinevad valged tasanduskihid eemaldati mehaaniliselt. Maalingu suuremad kaod retušeeriti pastellkriidiga. Puhastatud ja retušeeritud pinnad kinnitati Paraloid B72 3% atsetooni lahusega.
Kõige vanemasse viimistluskihti kuulub ka maaling, mis asub kahe nimetatud saali vahel: rohekal taustal draperiimaaling, mis kujutab horisontaalses reas asetsevaid tutikesi, nende all korrapärased naelaaugud tõenäoliselt gobeläänide riputamiseks. Maaling puhastati ja retušeeriti samal põhimõttel nagu tahveldised. Mõlemad – nii tuttidega maaling kui ka tahveldised – on tõenäoliselt pärit 17. sajandi lõpust.
Kuressaarele kõige märgilisem purjelaeva kujutav maaling leiti juhuslikult. Olime juba asju pakkimas ja töid lõpetamas, kui elektritööde käigus ühe ukse kohal auku puurides irdus pealmine krohvikiht. Otsustasime seinapinda uurida ja juba paari minutiga sai selgeks, et vähehaaval koorub sealt välja maaling. Triibutatud ja õhulised ümarvormid meenutasid meile, mandrilt pärit konservaatoritele, saiapätse, aga töö käigus tuli nähtavale laevuke. Purjekas on tõenäoliselt maalitud 18. sajandi lõpus, kui majas asus toll. Maaling asub köögis ja kaeti pärast puhastamist ning konserveerimist õhukindlalt klaasiga.
Foto: Valmar Voolaid
Mõlemast saalist leiti ka tapeete. Ühes ruumis eksponeeriti tapeedi- ja krohvikihid, sealhulgas pritsmarmor suurel seinapinnal, mida ääristab puidust raam. Tapeedid algasid 16. viimistluskihist. Kõige vanem tapeet oli rokokoomustriga: helepruunil taustal hallid ja helehallid akantuselehed ning granaatõite motiiv, mille taustal omakorda ultramariinsinine võrgustik ja tihe vertikaalne triibustik. Tapeet on valmistatud pakutrüki tehnikas ja pärineb 1850. aastatest. Eksponeerimisel jäeti nähtavaks kõikide kihtide tapeete. Need puhastati mehaaniliselt skalpelliga, augud täideti peene fraktsiooniga lubikrohviga ja retušeeriti üldmulje ühtlustamiseks neutraalset tooni kaseiinvärviga. Tapeedid, mille ääred olid lahti, kinnitati metüültselluloosi lahusega.
Tähelepanuväärseid leide oli majas palju. Uurijatele on selline objekt maiuspala, sest läksime sinna teadmisega, et suurem osa viimistluskihte on aja jooksul eemaldatud. Tegelikult on terve maja täis erinevate ajastute maalinguid, mis pani meid tartlastena süvitsi tegelema Kuressaare ajaloo ja saare eluga. Tolli 4 rikkalikud leiud on kinnitus sellest, et vanast majast on alati midagi leida, tuleb vaid aega varuda ja otsida.
Artikkel pärineb muinsuskaitse aastaraamatust. Aastaraamatut saab soetada Eesti Arhitektuurimuuseumist ja suurematest raamatupoodidest üle Eesti.
Allikas: BNS via Buller Meedia Pilt: Kultuuriministeerium (piltide autor Valmar Voolaid) via Buller Meedia
